Cihan Ünver on teinud karjääri Weinheimi segamisrajatises. Algselt töötas ta seal peaaegu kümme aastat töölisena, valmistades materjalisegusid, enne kui ta end paar aastat tagasi masinatehnikuks koolitas. Täna töötab ta protsessitehnoloogias segamisseadme automatiseerimise ja digitaliseerimisega.
“See ei olnud minu jaoks lihtne aeg,” meenutab Cihan Ünver neid kahte ja poolt aastat, mis kestis tema osalise tööajaga masinatehnikuks väljaõpe õhtukoolis, mis tema eelteadmiste tõttu lühenes. Alguses töötas ta veel Weinheimi segamisrajatises töölisena. Kuna tema ülemused toetasid tema ametialaseid ambitsioone, lubati tal minna kolmevahetusest üle ühe vahetuse tööle. Kui lõpuks tuli aeg kirjutada oma tehniline doktoritöö, astus Ünver suure sammu tehasest kontorisse, st haldusalasse, kus ta nüüd töötab protsessitehnoloogias.
“See oli minu jaoks täiesti õige tee. Tagasi vaadates oleksin pidanud sellega tegelema palju varem,” ütleb ta, “aga parem hilja kui mitte kunagi.” Kui ta täna oma toonaste otseste kolleegidega räägib, saab ta alati julgustust ja tunnustust oma julguse, ambitsioonikuse ja sihikindluse eest.
Paljud positiivsed muutused
Ünver alustas oma karjääri Freudenbergis 2005. aastal mehhatroonikainsenerina. Kui 2008. ja 2009. aasta majandus- ja finantskriisi tõttu ei saanud ta esialgu püsivat töölepingut, läks ta selle asemel tagasi kooli ja “ehitas” oma kutsekvalifikatsiooni elektrotehnika erialal. “Pole valu, pole kasu,” kirjeldab ta oma suhtumist, mille tõttu valis ta oma tehnikakõrgkooli sisseastumiseks lühendatud “turboversiooni”, milleks oli vaid üks kooliaasta. “Et mitte aega kaotada”, nagu ta seletab; sama aine oleks ta võinud palju rahulikumalt läbida kahe aastaga.
Ta oleks võinud edasi õppida, sest ta oli juba saanud koha ülikoolis. Ünver otsustas siiski uuesti proovida Freudenbergis ja asus tööle toorsegutehases. Seal koges ta omal nahal seda, mis määrab tema tööd tänaseni – oma uues rollis: töötajate ergonoomilised parandused ning materjalide tootmise automatiseerimine ja digitaliseerimine teel kahveltõstukivaba tehase suunas. “Palju on aastate jooksul positiivselt muutunud,” teatab ta, rääkides näiteks vaakum-imemistehnoloogiast, mis muudab raskete kummipallide käsitsemise töötajatele palju lihtsamaks.
Kahveltõstukivaba
Ünverile meeldib rääkida ka arvutiga juhitavast kaalumissüsteemist, mis kaalub ja doseerib Weinheimi segamisjaamas automaatselt materjali “koostisosi” – füüsiliselt vabastades töötajaid ja ilma tolmuta õhus, mida nad hingavad. Seda nn automaatset väikekomponentide kaalumise süsteemi (KKV) käsitles ta üksikasjalikult ka oma tehnilises doktoritöös.
Kui toorainega koormatud kaubaaluseid transporditakse täna tootmisliinidele või Weinheimi segamisjaamas kaalumiseks, siis toimub see ilma kahveltõstukiteta. Seda ülesannet täidavad kaks juhita tööstusveokit, nn “autonoomsed liikuvad robotid” (AMR); tehase operaatorid ei pea selleks enam kahveltõstukit läbi tehasehalli manööverdama. Ünver mängis oma uues rollis kahe AMR-i kasutuselevõtmisel võtmerolli. Meetodit, mida ta kasutas vajalike programmeerimisoskuste omandamiseks, kirjeldab ta kui “õppimist tegevuse käigus”. Praegu valmistavad Ünver ja segamisjaama meeskond ette veel ühe, veelgi muutlikuma “Smart AMRi” kasutuselevõtmist – esialgu peamiselt lao jaoks.
Ünver tunneb end selliste ülesannetega nagu kodus. “Ma naudin oma tööd, õpin alati midagi uut.” Ta ei taha oma tööalasesse tulevikku liiga kaugele vaadata ning on pigem tagasihoidlik ja tagasihoidlik. Kuid ta võiks ette kujutada, et võtab mingil hetkel juhtivat rolli. “Ma olen veel noor, mul on eesmärgid ja palju jõudu, mida saan veel kasutada.”
Ta näitab seda jõudu regulaarselt ka oma vabal ajal sporditegevusega. Ta kõnnib vähemalt 10 000 sammu päevas ja käib regulaarselt jõusaalis.
Uus sari: Inimesed nagu sina ja mina
Meie uues sarjas laseme oma sõna sekka öelda meie töötajatel, kes töötavad tootmises erinevates rollides. Praeguses numbris tutvustame Cihan Ünverit, kes töötab Weinheimi segamisüksuses.
