Rohelist vesinikku saab harva odavalt toota otse seal, kus seda on vaja suurtes kogustes. Seetõttu on vaja uut transpordiinfrastruktuuri, mis ühendab rohelise vesiniku tootjad ja kasutajad maailma eri piirkondades ning tagab energiakandja ja tooraine tõhusa ja ohutu transpordi.
Siin keskendutakse eelkõige tööstusele,” ütleb dr Britta Mayerhöfer, vesiniku rakendusspetsialist. Tööstussektorid, nagu keemiatööstus ja rafineerimistehased, toodavad ju juba praegu oma tehastes suurtes kogustes vesinikku sünteesiprotsesside jaoks – kuigi halli vesiniku tootmiseks fossiilsetest energiaallikatest, peamiselt maagaasist. Rohelise vesiniku kasutamine võiks oluliselt vähendadaCO2 heitkoguseid nende tööstusharude olemasolevates protsessides.
Dr Britta Mayerhöfer töötab Freudenberg Sealing Technologies’is vesiniku rakendusspetsialistina.
“Kõige esimene samm oleks ühendada rohelise vesiniku tootmise kohad – elektrolüüsitehased Saksamaal ja imporditerminalid sadamates – keemiatehastega,” arvab Mayerhöfer. Näiteks võiks vesinikku suunata maagaasi asemel läbi olemasolevate maagaasitorustike – kohandatud tihendustehnoloogiaga -. See võiks avaldada märkimisväärset positiivset mõju kliimale suhteliselt lühikese aja jooksul.
See võib aga viia nõiaringi. Praegune näide selle kohta on ülemaailmse vesiniku tarnevõrgustiku arendamine ja laiendamine. “Praegu ei ole piisavalt rohelist vesinikku, et investeeringud infrastruktuuri oleksid otseselt tasuvad. Teisalt on raske investeerida vesinikusse ilma õige infrastruktuurita,” selgitab ekspert ja lisab: “Roheline vesinik on ka palju kallim kui hall vesinik.”
Seni on sageli puudunud majanduslikud stiimulid ja kogemused rohelise vesiniku kasutamisel suurtes kogustes. “Juba praegu on olemas palju rahastamisprogramme, mis on aeglaselt – hilinemisega – käivitumas ja toetavad tööstust, et investeerida rohelise vesiniku tootmisse, infrastruktuuri ja kasutamisse ning tõestada selle suuremahulist teostatavust,” selgitab Mayerhöfer.
“Praegu on vesiniku transportimiseks samuti palju võimalusi, mis erinevad lühikeste ja pikkade vahemaade puhul oma kulutasuvuse poolest,” ütleb ta, käsitledes veel üht väljakutset. Kas vesinik transporditakse A-st B-sse gaasilisel või vedelal kujul? Esimene nõuab kokkusurumiseks tohutut rõhku, teine vajab palju energiat jahutamiseks, sest gaas vedeldub alles miinus 253 kraadi juures. Või muudetakse vesinik transpordiks ammoniaagiks, metanooliks või metaaniks? Keemiatööstuses on sellega juba kogemusi. Kuid tulevikus oleksid suurusjärjed hoopis teised.
Mõlemal juhul on vaja laialt levinud vesiniku infrastruktuuri, mis koosneb sadamatest, laadimisterminalidest, torujuhtmetest, statsionaarsetest vaheladudest, tanklatest ning laevadel, veoautodel ja rongidel asuvatest liikuvatest paakidest. “Oleme koos oma klientidega juba leidnud paljude asjade jaoks väikesemahulise lahenduse. Niipea, kui on selge, kuhu me tahame minna, saame igal ajal tootmist suurendada,” ütleb Mayerhöfer, kes on optimistlik, et FST saab ka vesiniku puhul punkte infrastruktuuri laiendamisel. Üheks näiteks on kõrgtehnoloogilised tihendid kolbkompressorite jaoks(vt artikkel: Survekompressioon).
